Vesper

Lugu

Vesperi leiutas Ian Fleming oma esimese James Bondi romaani „Casino Royale" (1953) jaoks. Bond tellib selle täpsete spetsifikatsioonidega: „Kolm mõõtu Gordon'sit, üks mõõt viina, pool mõõtu Kina Lillet'i. Raputage seda väga hästi, kuni see on jääkülm, seejärel lisage suur õhuke viil sidrunikoorest." Ta nimetab selle Vesper Lyndi järgi, naise järgi, kellesse ta raamatus armub. On märkimisväärne, et Bond nõuab raputamist—„raputatud, mitte segatud" sai tema tunnuslauseks—hoolimata baarmenite konventsioonist, et läbipaistvaid jooke tuleks segada. Vesper on põhimõtteliselt tugevdatud kuiv martini. Džinni ja viina kombinatsioon loob suurema alkoholisisalduse kui kumbki eraldi, samas kui džinni botaanilised ained annavad domineeriva maitseprofiili. Lillet Blanc (kaasaegne ekvivalent Kina Lillet'ile, mida enam ei toodeta) lisab peent kibeda apelsini keerukust ja vürtsi magusust. Tulemuseks on külm, tugev ja virgutav—täpselt see, mida spioon võib vajada. See kokteil meeldib James Bondi fännidele, martini entusiastidele, kes otsivad midagi erinevat, ja kõigile, kes hindavad jooke koos lugudega. See sobib ideaalselt erilisteks puhkudeks, eriti rafineeritud tunde jaoks ja igaks hetkeks, mis nõuab vedelat kino. Professionaalsed näpunäited: Flemingi algne retsept kasutas Kina Lillet'i, mida reformuleeriti 1986. aastal; kaasaegne Lillet Blanc on magusam ja vähem mõru. Mõned baarmenid lisavad tilga kiniini tinktuuri või Cocchi Americano't, et lähendada algset maitset. Raputage jõuliselt, et see muutuks väga külmaks—Bond oli selles osas õigel. Sidrunikeeru tuleb väljendada joogi kohale. Kasutage head džinni; Gordon's oli Bondi valik. See on tõsine jook; kohandage tempost vastavalt.